Ahjuõun

Igasugune kirjutamine on olnud mulle omane juba lapsepõlvest saadik. Alustasin varateismeeas luuletamisega, vaikselt kirjutasin ka laulusõnu. Nüüd mõtlen, et miks ma küll nii keeruliselt alustasin, aga ilmselt sellepärast, et ma olen lihtsalt laisk ja kärsitu ning tahtsin kiirelt/kompaktselt saada oma asjad öeldud. Vahepeal osalesin luulevõistlustel ja ühel korral õnnestus ka laureaadiks tulla. Vahepeal sai isegi luulearvamusi kirjutatud Sirpi ja Eesti Ekspressi. Mõned laulusõnad olen ka kirjutanud - olen ka oma kirjutatud laulu raadios kuulnud. Päris uhke tunne oli. Jällegi üks lapsepõlveaegne unistus täitus. 5. oktoobri postituses ma mainisin kahe kauaaegse unistuse täitumisest. Nüüd tuleb välja, et täitunud on lausa kolm unistust. Ilmselt kui pikemalt selle üle mõelda, siis on neid rohkemgi. Tundub, et ma olen enda jaoks oma elus siiski midagi saavutanud. Enamasti kaldun ma ennast läbikukkujaks pidama. Vaat kui tore on niimoodi mõelda ja avastada hoopis teine vaatenurk.

Küll aga kogu selle taustinfoga tahtsin ma öelda, et mind on igasugune kirjutamine ja mõttejagamine alati paelunud, aga viimastel aastatel on see unarusse jäänud ja mul on selle üle väga kurb meel olnud. Samas ei ole ma enam kippunud midagi avalikult välja ütlema, sest tavaliselt minu arusaam asjadest erineb üldsusest täielikult. Seega olen lihtsalt vältinud konflikti. Kindlasti on ka minul mõttekaaslaseid, aga noh mingi kriitika hirm on ikka. Üldse olen ma olnud viimastel aastatel kuidagi eksinud. Praktiline elu on mind endasse tõmmanud nagu vaakumisse, millest välja ei saa. Nüüd võtsin omale juurde uue kohustuse - magistriõpingud. Mul on selle üle kohati hea ja kohati halb meel. Hea meel on selle üle, et kool on mind tagasi toonud tahte juurde võtta see aeg, et end väljendada. Kool meenutab mulle aega, kui käisin bakas ja siis ma olin veel inspiratsiooni ja lootust täis - no lootus paremale tööle jne. Elu mattis mind vahepeal enda alla ja pühkis lootuse ära. Katsun selle nüüd üles leida. Halb meel on sellepärast, et kool võtab palju minu ajast ja muudab mind närviliseks. Kokku on ühes päevas liiga palju inimesi: tööl, koolis ja kodus. Vahepeal tahaks lihtsalt iseenda seltskonda nautida ning tegeleda oma mõtete korrigeerimise ja loomisega.


Mõtete korrigeerimise juurde sobib imehästi üks hapukas ahjuõun.

fariinsuhkur - 1 peotäis
kuivatatud aprikoosid - 2 peotäit
kuivatatud ploomid - 2 peotäit
mandlilaastud - 2 peotäit
õun (suur) - 3 tk
Või - 100 g

1. Eemalda õuntelt südamikud. Haki ploomid ja aprikoosid.
2.  Kuumuta pannil või, hakitud kuivatatud aprikoos ja ploomid, mandlilaastud ja fariinushkur.
3. Täida õun valmistatud seguga ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit.
4. Soovi korral serveeri koos jogurtiga.  

Allikas: tere.eu

Comments