Sunday, June 11, 2017

Karamelline rabarberikook kondenspiimaga

Rabarber veel kasvab ja silme ette on jäänud hulk retsepte, mida ma rabarberist veel teha tahan. Alljärgnevalt on üks Silja Luide retsept, mille ma rõõmsalt ära katsetasin. Kook on hea, aga üle ühe tüki mina seda süüa ei jaksa, hakkab liiga magus ja liiga raske. Mulle meenutab see natuke mingit vanakooli kooki- selline rammus, magus ja tihke ning midagi vanaemalikku.


Põhi:
100 g riisijahu
60 g maisijahu
30 g rafineerimata roosuhkrut
näpuotsatäis soola
0,5 tl küpsetuspulbrit
100 g külma võid (mul oli toasoe või)

PS. Põhja võid teha ka nii, et segad 200 g digestive küpsised 60 g sulatatud võiga või kasutad lihtsalt jahude asemel 160 g nisujahu (küpsetuspulbri võib sel juhul ära jätta).

Täidis:
190-200 g toasooja keedetud kondenspiima (pruuni värvi ja karamelli maitsega)
200 g vanillimaitselist kohupiima
250 g hapukoort
3 suurt toasooja muna
30-60 g rafineerimata roosuhkrut
300-350 g rabarberit (puhastatud kaal)
25 g maisitärklist

Kate:
190-200 g toasooja keedetud kondenspiima
100 g hapukoort


Põhja valmistamiseks sega sõelutud jahud suhkru, soola ja küpsetuspulbriga. Tükelda või ja haki noaga, töötle sõrmedega või köögikombainis purutainaks. Laota see küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja vajuta ühtlaseks. Aseta vorm külmkappi.

Täidise valmistamiseks sega visplit kasutades kondenspiim kohupiima, hapukoore ja suhkruga ühtlaseks, sega hulka munad. Haki rabarber, sega läbi maisitärklisega ning laota vormi koogipõhjale ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimasegu ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on tahenenud (keskosast võib veel pisu võdiseda).

Katte jaoks sega omavahel hapukoor ja kondenspiim ning laota koogile. Aseta kook tagasi ahju ja küpseta veel 5 minutit. Keera ahjul kuumus kinni, tee uks praokile ja lase koogil ahjus jahtuda. Jahtunud kook aseta külmkappi - kook on parim, kui on enne lahtilõikamist vähemalt paar tundi, veel parem üleöö, saanud külmas seista.


Käisime reedel restoranis Mehed Köögis, kuna ma olin enne Delfist lugenud, et seal on eriliselt serveeritud road, siis olin ma eriti ootusrikas. Igatahes midagi erilist seal ei olnud. Ainuke põnev roog tundus olevat seenekesed, mis asus dessertide all, aga kuna teenindaja ütles, et seal on seenemaitseline kaste, siis minu jaoks oli see no go. Seeni ma söön väga harva, sest mulle lihtsalt ei maitse.

Küll aga pani see koht mind mõtlema, et igaüks, kel on vanaema ajast üle mõni serviis, tool ja laud saab oma restorani teha. Mõned kohad, kus ma käinud olen, nt Mimosa, Umami, Kohalik on sarnases stiilis, selline, kus on üks tool ühesugune, teine tool teistsugune ja vana armas/nostalgialik kruus. Muide need täpilised kruusid ei meeldi mulle vanasti mulle absoluutselt.

Hubast tunnet seal söögikohas ka ei tekkinud, ma ilmselt eelistan kohta, kus oleksid nurgatagused kohad ja postid vms, mitte ainult üks suur ruum, kus kõik reas istuvad. Ilmselt taheti natuke miljööd tekitada vanade elutoa kappidega, milles olid vanaemalikud nõud jne. Millegipärast mulle tundusid need seal sellised "niisama olevad", et midagi noh oleks.

Küll aga pearoaks sõin ma parti, mis oli... lihtsalt hea. Olen paremat ja halvemat saanud. See-eest oli porgandipüree ja ahjuploomid väga maitsvad. Vau-efekti ma ei saanud, küll aga kõhu sai täis ja muidu selline tubli keskmine söögikoht. Midagi väga halba polnud. Stiililt eelistan mina teistsuguseid kohti.

No comments:

Post a Comment